sotsiaalsete rühmade elust 18. sajandist kuni 20. sajandi kolmekmünendate aastateni. Eesti Vabaõhumuuseumi kogudes oli seisuga 31. detsember 2001 56 815 museaali. Vabaõhumuuseumile kuulub Eesti kogukamate museaalide kollektsioon rahvaarhitektuuri kogu. Esemekogus leidub lisaks 300 aastasele riidekirstule, vanale talumööblile, valgustitele, tekstiilidele, puunõudele, tööriistadele ka nõukogude perioodist pärit raudvoodi, suhkrupakk, seebikarp, 1970. a. sportkingad ja 2000. aastast pärit sini-must-valge kartulikorv. Fotokogu ehib J. Parikase album ülesvõtetega 20. saj. alguse maaelust ja toredad vanad fotod väärikatest esivanematest Kõige enam kasutatakse siiski fotosid-negatiive (neid on kokku 36 211) ning joonistekogu jooniseid maaehitistest, külatanumatest, interjööridest..Väikesesse kunstikogusse on muretsetud töid külaelu armastavatelt kunstnikelt (K. Burman, M. Bormeister, A. Pulst, R. Sagrits, H. Eelma jt). Muuseumi teadurite poolt on
Siin on käsitööl võimalus arendada kunsti tasemele. Oma peene stiilitajuga teevad nime Salvatore Ferragamo, Andre Perugia ja Charles Jourdan. Meestegi mood muutub vähem formaalseks. Walesi printsi 1924. aasta USA visiidil kantud seemisnahksed kingad tekitasid furoori. Etiketi normide järgi, kus ka pruunid saapad leidsid taunimist, oli see lausa vulgaarne. 20ndate lõpuks olid need normid siiski lõtvunud nii, et pruuni-valgekirjud ja hiljem must-valgekirjud sportkingad ei pannud etiketijüngreid ahastama. 1929 kompasid suurilmad dändid maitsepiire lausa siniste kingadega. 20saj algus jalatsimaailmas Kahekümnenda sajandi algus ei toonud jalatsimoodi kuigi palju uut. Daamid kandsid jätkuvalt pikki kleite mistõttu polnud jalanõud eksponeeritud. Möödunud sajandilõpu mudelid jäid populaarseteks kuni Esimese maailmasõjani. Valikuvõimalusi rikastavad moodsad materjalid. Daamide kõrged saapad nööbitavad või nööritavad on laialt
annaabi.ee 
