Merca Lõik raamatust: «Sportaste endi kohta võiks öelda, et jõudlus on neil päris hea, suusatajad ja jooksjad hakkavad lõppu jõudes kiirustama, maadlejad ei saa kuidagi oma vaimus matilt minema, kaugushüppajad arvavad, et mida pikem lüke, seda parem, ja väravavahid tegutsevaid vaid siis, kui mäng nende värava all käib. Enamasti kepivad nad lonkavas valsirütmis: aeglane, kiirekiire, aeglane, väga kiire. Käsi spordimehed enamasti kah kasutada ei oska. Isegi korvpallurid mitte, ehkki nende rinnatöötlusoskusele võib ette heita peamiselt seda, et nad rindu ka põrgatada püüavad. Sulnist näputööd võib oodata keelpillaritelt või isegi IT meestelt. Lõõtsamängijad võivad kah ses suhtes osavad olla, aga siin oleneb lõõtsast, mida nad valdavalt näpivad. Teppolõõtsnik on enamasti tegija. Hea kerge vajutusega. Suulised oskused on enam arenenud puhkpillimängijail, aga siinkohal tuleb
Sankt Peterburis õppides. Selle hooaja lõpetuseks peeti 6. ja 7. juunil 1920.a. Tallinnas ESS Kalev spordiväljakul esimesed ülemaalised õppiva noorsoo spordivõistlused , mille kavas ka uudne mäng basket-ball. On põhjust siinkohal nimetada korvpallimängu pioneere Eestis nimeliselt: Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis Feliks Kull, Leo Ostrat, Helmuth Rooman, Albert Pessa, Ralf Kalla, Valter Ever, Ernst Joll, Voldemar Rõks, August Lass, Arnold Pihlak paljud neist hilisemad tuntud spordimehed ja Tallinna Poeglaste Reaalgümnaasiumis: Herbert Niiler, Herbert Unter, Martin Saar, Arnold Matiisen, Artur Pihlak, Erich Triegel, Karl Ree, neist kahtlemata hiljem tuntuimaks saanud Herbert Niiler, Tartu Ülikooli õppejõud ja rahvuskoondise treener. Uus pallimäng leidis hea kasvupinnase eriti koolinoorsoo hulgas, algul Tallinnas, hiljem mujal Eestis. Algaastail oligi korvpall eelkõige koolinoorte mäng. Et
annaabi.ee 
