Trenniti ja mängiti pelgalt huvist ja uudishimust. Füüsiline lähedus Tsaari-Venemaa rüpes St. Peterburgile, kust mäng tuli Eestisse. Nii hästi ei läinud muide Soomel, kes oli Tsaari-Venemaa pealinnast umbes sama kaugel, kuid korvpall jõudis Soome alles 1930-ndate aastate lõpus ja oli pikki aastaid Eestist maas. Korvpallipuu Peterburist toodud istik idanes meie oludes hästi eriti vastuvõtlikud olid koolinoored. Arvan põhjuseks üldise kultuuritaseme, eriti juba tekkinud spordikultuuri taseme olemasolu. Eestlaste hingelaadile oli see algusaegade korvpall meelepärane, kus vastase üle võit tuli saavutada pigem tehnilis-taktikaliste oskustega kui parema füüsisega ja pikkusega. Meie õnn oli ka kahe keskuse Tallinn-Tartu olemasolu, mis tekitas sisemist konkurentsi aga teiseltpoolt ka Läti olemasolu, mis oli teine heas mõttes "pingekolle". Meie suurim korvpallialane õnn oli NL-i impeeriumisse sattumine. NL-i korvpallisüsteem
Sõudmist harrastatakse ka spordialaka kus avaveekogudel võistlemiseks kasutatakse kitsaid liikuvate istmete ja väljaspool parrast asetsevate tullidega paate kus sõudja istub selg liikumise suunas (mitmekohalistes paadis üksteise taga) ja sõuavad ühe või kahelabalise aeruga. Sõudmise siseala on ergomeetrisõudmine. 2.AJALUGU Veekogudel on liigutatud juba aastatuhandeid selleks on kasutatud mitmesuguseid aluseid ja aere. Sõudmine kuulus juba muinaskreeka spordikultuuri juurde ja keskajal korraldati Itaalias sõudmisregatte.Akadeemiline sõudmine on tunduvalt noorem. Kuigi Thamesi jõel korraldati juba 1715.aastal ühepaatide võistlus tuleb sõudespordi harrastamise alguseks pidada 19. Sajandit. Käesoleva sajandi algul hakati Eestis organiseerima spordiseltse ja muudes seltsides spordiosakohti.Lisaks teistele spordialadele hakati korraldama ka sõudmisvõistlusi.
annaabi.ee 
