Eesti naisvõimlemine muutuvas ajas
võimaldas organisaatoritel suunata ja koordineerida tegevust. Rühmi tekkis juurde koolides,
klubides, asutustes.
1966. aastal reorganiseeriti vastavalt üleliidulisele korraldusele kohalikud kehakultuuri- ja
spordikomiteed. Spordialade otseseks juhtimiseks tuli moodustada föderatsioonid. Nii sündis
ENSV kunstilise võimlemise föderatsioon, mille ülesandeks seati üksnes võistlusspordi
arendamine. Naisvõimlemine jäi kõrvale, kuna Nõukogude Liidu spordiklassifikatsioonis
sellist ala ei esinenud. Selles tunnustati spetsiaalse naiste võimlemisharrastusena üksnes 1940.
aastate lõpul loodud uut spordiala kunstilist võimlemist. 1968. aastast kannab see ala eesti
keelset nimetust iluvõimlemine.
Naisvõimlemist ei olnud aga selleks ajaks enam võimalik maha vaikida ja
katusorganisatsioonita jätta. Alaga tegelesid kõrgkoolid ja spordiühingud. Naisvõimlemise
organisatsiooniliseks juhtijaks jäi 1984