Antiikaja pärand Euroopa kultuuritraditsioonis
kruvitud. Sel päeval autasustati võitjaid Zeusi templis oliivipärgadega, neisse suhtuti kodukohas kui
rahvuskangelastesse, neid ülistati piiritult ning anti neile suuri privileege. Tegelikult pole siingi
aastasadade jooksul midagi muutunud. Olümpiavõitjad on tänapäevalgi suure au sees, kaasmaalaste
silmis on nad rahvuslik uhkus, nad on meie iidolid, kangelased ja eeskujud. Hea näide on võtta
kasvõi meie kodusest Eestist Erki Nool valiti ju Riigikokku eeskätt tänu tema spordialastele
teenetele ja olümpiakullale. Samuti on tavapärane vastupidine suhtumine kes kunagi esimese
kümne hulka ei jõua, polegi nagu sportlase nime väärt. Ka Vana-Kreekas ei peetud kellekski meest,
kes ühelgi alal võita ei suutnud.
Nii antiik- kui ka nüüdisajal seostub sport füüsilise iluga. Alates 444 e.m.a.muutus kunstikonkurss
lausa olümpiamängude lahutamatuks osaks. Toimusid muusikute ja laulikute võistlus, tantsuvõistlus