Vana-Kreeka
neetust, mis tuhat hukatust tõi ahhailaste soole,
hulgana kangelashingi siit heitis Hadese valda,
kui kehad jättis neil maha kiskjaile koertele saagiks...
Värsijalaks võib olla daktül ( ) või spondeus ( ), mis on kestuselt võrdsed, sest
antiikse värsiteooria järgi = . Viimases värsijalas on langus alati ühesilbiline (värsijalg
seega trohheus v. spondeus, mitte daktül); viimane silp vastavalt kas lühike või pikk;
eelviimases värsijalas on langus kahesilbiline. Daktülite ning spondeuste kirju vaheldus
(heksameetris võis esineda üle 16 rütmilise skeemi) annab antiiksele heksameetrile suure
paindlikkuse ja rütmi mitmekesisuse. Asi oli mõeldud valjusti lugemiseks; seega rütm pidi
lainetama ja liikumist lainetusega edasi andma. Oluliseks elemendiks heksameetri rütmis on
tsesuur, lühike paus hingetõmbeks värsi keskel kolmandas värsijalas. Esineda võib ka kaks
tsesuuri, mis asusid vastavalt teises ja neljandas värsijalas. Tsesuuride oskuslik paigutamine