Vana-Kreeka religioon ja mütoloogia
poole, pakuti ohvrit ja paluti konkreetsele pidustusele omast asja. Kindlasti enne sõjakäiku.
Võistlus- agon. Võistelda võis kõiges, suures joones jaguneb muusikaliseks ja sportlikuks.
Oli olemas ka veretud ohvrid, mis olid igapäevased- pandi altarile midagi söödavat. Samuti
jookohvrid, vedeliku kallamine jumalale. Kallati altarile (sponde), iga pidusöök algas sellega, et
altarile kallati enne sööki sorts veini. Kõik kokkulepped, mis sõlmiti inimeste vahel, sõlmiti
spondega ja see sama väljend tähistas hiljem ka lepingut. Choe, mitte vein, vaid muu vedelik. Seda
ei kallatud altarile, vaid kalalti spetsiaalsesse avasse või maha. See oli seotud allilmsete jumalatega,
juures oli sünge aspeks. Tapaohvrid ehk sphagia, kus loomi ei sööda ära. Neid näiteks põletati ära
või tehti midagi muud. Kasutati enne lahingut või pärast surma, suht ektreemohver.
Inimohver ei olnud tüüpiline ja vaieldav, kas seda üldse oli. Mõnes Zeusi ohvripaigas oli jutt, et
annaabi.ee 
