Ameerika Ühendriigid viimasel kahel aastakümnel
aastal, tunti nii suurt
muret tsiviilkaotuste pärast, et rünnakud (Sudaanis ja Afganistanis) osutusid täiesti
ebaedukaks. Kuna LKA-l puudus oma luurevõrk niisugustes riikides nagu Afganistan, olid
Ameerika Ühendriigid sunnitud hankima informatsiooni teiste riikide, näiteks Pakistani,
agentuuridelt, kes olid ag ise tihedalt islamistidega seotud. Samuti ei olnud kavas anda
vastulööki nendele riikidele, kes neid rünnakuid spondeerisid, eriti Iraagile ja Iraanile. Kogu
1990ndate teise poole oli Clintoni administratsioon ajanud Iraagi suhtes lepituspoliitikat, mis
andis märku nõrkusest. Kui Saddam Husseini väed 1996. aastal tungisid üle vaherahujoone,
mis oli kehtestaud Lahesõja lõpus, siis ei teinud Ameerika Ühendriigid midagi. 1998. aastal,
kui Saddam saatis riigist välja ÜRO relvainspektorid, sooritati mõned üksikud USA ja
Suurbritannia raketirünnakud, kuid Iraagi reziimelas need kergelt üle.