Mats Traat
teravdatud kui mahendatud. Seega esitab Traat selles raamatus
olustikumaalinguid “külaelu idiotismist”, kusjuures peategelase tuim
ringiratast tammumine omandab sümboli tähenduse. Märgata on ka
püüet jõuda pindmiselt tasandilt tunnetuslikule süvenemisele.
Juba nende esikraamatutega andis Traat teada oma usust töösse, selle
väärtustavast toimest inimesele ja hääbumatust lootusest jõuda
ahistavast ringliikumisest vabastava spiraalliikumiseni. Just neid motiive
ei väsi Mats Traat kordamast kogu oma loomingus.
Ainelt, tüübistikult ja kujutluslaadilt eelnenule sarnane on Traadi jutustus
“Irdinimene” (1967). Teos on välja kasvanud autori enda isiklikust
kogemusest ning käsitleb elulisi, eetilisi probleeme, eelkõige küsimust
inimese kohast ühiskonnas. Nagu pealkirjastki näha, on ta selle teose
keskseks tegelaseks valinud erandliku inimese ehk siis noore, raske
annaabi.ee 
