Õpetaja nägi seda ning hoiatas teda. Varsti helises ärritav tunnikell ning õpilased suundusid klassi. Koolmeister jagas puhtad lehed laiali ning palus käsiväsitavat kirjutamist alustada. Õpetajanna jälgis terava pilgu all kõiki, kuid ainult üks hakkas neist eriliselt silma. See samune väikemees, keda ta oli alles hoiatanud. Ta küll hoiatas koolijütsi ka töö ajal, kuid sellest ei piisanud. Viimaks korjas õpetaja tööd kokku ning jäi spikerdaja juures seisma ja lausus: ,,Sa spikerdasid ning tuled tööd järgi tegema." Poiss seepeale proovis midagi lausuda kuid pedagoog segas vahele: ,,Sa ei vabanda ennast kuidagi välja. Õpi kodus korralikult ära ning tule järeltundi." Päev hiljem sooritas poiss kirjandi viie peale ning oli ise üliõnnelik. Ta rääkis õpetajale ka, et ta oleks selleks tööks ainult pool tundi õppinud, kuid tal oli vaja arvutis mänge mängida.
On õpetajaid, kes lausa lubavad seda teha. Teised aga häbistavad vahele jäädes sind terve ülejäänud kooliaja. Vanemate suhtumisega ma eriti kursis pole, kuid minu vanemad suhtuvad sellesse väga mõistvalt, sest ka nemad kasutasid koolis spikreid. Olen neilt nii mõnegi õpetussõna spikerdamise kohta saanud. Spikerdamine on ebaaus nende suhtes, kes spikrit ei kasuta, kuigi teist pidi mõeldes, keegi ei keela seda neil teha. Spikerdamine on petlik kõigi nende suhtes, kellele spikerdaja hinded korda lähevad ehk kõige enam spikerdajale endale. Olen nõus, et spikerdamine ei ole hea, kuid vahest ei saa ilma selleta. Kes on süüdi, et õpilased spikerdavad? Arvan, et suurim süü on koolil ja haridussüsteemil endal. Tunde on liiga palju, õppematerjalid kogukad ja nõuded liiga kõrged. Õpilastel lihtsalt ei jää aega õppida, kuna materjali tööks õppimiseks on liiga palju. Mina soovitan kõigil spikerdada, sest isegi üks elu põhimõtetest on saada läbi nii
annaabi.ee 
