Sigimine võib olla nii vegetiivne, suguline kui ka sugutu. Esimene toimub vetika keha osadeks jagunemise või spetsiaalsete vegatiivsete rakkude moodustamise teel. Sugutu sigimise puhul tekivad viburitega varustatud zoopoorid e. rändeosed. Üksikutel liikidel on eosed liikumatud, viburiteta. Suguline sigimine toimub sugurakkude abil. Valdaval enamusel rohevetikatel on sugurakud ühesuurused, kestata,l viburitega varustatud. Vähestel liikidel on isasugurakk väiksem, sesda nimetatakse spermatosoidiks. Mõnedel liikidel on emassugurakk kaotanud liikumisvõime, ta on suhteliselt suur, viburiteta. Teda nimetatakse munarakuks. 7. MÄNDVETIKAD Mändvetikad on magevee taimed. Seetõttu esinevad nad enamasti Läänemere isaosas ning nende esinemis sagedus väheneb lääne suunas. Mändvetikad ei kasva avamerel, vaid piirduvad rannavete ja vaiksete madalaveeliste lahtedega, eelistades mudast põhja, kuid võivad kasvada ka liival.
Sperm peab neid kihi läbima. Plasmamembraani all on kortikaalkiht: mikrofilameendid ja kortikaalgraanulid. Oovuleerunud munarakk on viljasyusvõimeline alla päeva inimesel ja mõne tunni jooksul hiirel. Spermatogeneesi erijoonid. Sertoli rakkude mõjul. Embüonaalsed eellasrakud on pärast paljunemisfaasi mitoosiarestis kuni puberteetideni. Meioosi käivitab retinoolhape. Tüvirakud, rakkude pidev uurimine. Inimes testistes on 1000 spermi sekundis. Eriline terminaalne diferentseerumine spermatosoidiks. Spermatosoidid: kompaktne tuum, kompaktne DNA, tagavad protamiinid histoonideasemel; minimaalne tsütoplasma, viibur liikumiseks, peas - tuum ja akrosoom; RNA polümeraas II TFIID kopleks sisaldab spermi-spetsiifilisi komponente; küpsis spermis on transkriptsioon peatunud. Viljastumine. Protsee kus sperm ja munarakk liituvad,et luua uus indiviid kelle genoom pärineb mõlemast vanemast. Kaks põhieesmärki: vanemate geneetilise materjali siidramine järglastesse; munaraku aktiveerimine
annaabi.ee 
