Sofi Oksanen -"Puhastus"
nii Aliide kui ka lugeja jaoks.
Tegelikult ei tulnud selles raamatus ju midagi üllatusena. Me ei üllatunud, kui Zara tappis
kliendi või Aliide tappis Hansu. Sündmused ei üllatanud, aga kui miski üllatas, siis oli see
keelekasutus. Näiteks kus Zara kirjeldab meest, kelle ta kohe ära tapab, siis meid ei üllata
mitte kaela kahekorra keeramine, vaid see, kui võikalt see mees kõlab, sest ta ei ole end
(ainult) paar päeva pesnud ja ta kubemekarvades on valged kuivanud spermaklimbid. Väike
naturaalne kehaeritis võib kõlada nii võikalt, samas kui surm jätab ükskõikseks. Või asjaolu,
et kui Aliidet vägistatakse, on tal peas kott, kuhu keegi on eelnevalt urineerinud.
Oksanen kasutab palju ära lõhnu. Viimase näite puhul keldri rõskus, meeste sibula- ja
higihais, uriinist niiske kott ümber naise pea, kelle suust tulev soe õhk selle lämbeks
muudab, ning okse. Martini karakteri silmapaistvaim ja korratavaim omadus ongi tema higi-
ja sibulahais