Eesti kirjandus II kevad
„Tuhkatriinumäng“. Sellest saab omaette teatrisündmus ning selles
põrkuvad erinevad vaatepunktid – uuenduslik teatit toetav
vaatepunkt ja nõukogude kontrolli vaatepunkt ja ka rahvuslikule
klassikalisele traditsioonile orienteeruv vaatajaskond, kes tõrgub
samuti esteetikat vastu võtma. See sai Rummo loomingus
märgiliseks teoseks. Kui hinnata ühe või teise näidendi tuntust, siis
võiks spekuleerivalt öelda, et Eesti kaks kõige tuntumat näidendit on
„Libahunt“ ja „Tuhkatriinumäng“. Kohaliku traditsiooni seisukohalt on
„Libahunt“ tuntum, kuid väljaspoolt on tuntuim just
„Tuhkatriinumäng“.
1968 (1980) Paul-Eerik Rummo „Pseudopus“ – on võetud Oidipuse
müüt ning eriti radikaalselt peapeale keeratud. Selle näidendi puhul
toimub demütologiseerimise printsiibil näitamine, kuidas midagi ei
ole.