kummalist planeeti, millest taheti rohkem teada saada. Miks? Kuna ta tundus olevat Maaga väga sarnane: suurus väga ei erine, samuti ei asu ta Päikesele palju lähemal ning veel üks oluline põhjus oli atmosfääri olemasolu (Vene teadlase Mihhail Lomonossovi järeldus aastast 1761). See kõik andis inimestele võimaluse oletada, et sellelt planeedilt võib elu leida. Kohati usuti koguni, et seal on elu justkui oaasis. 1932. aastal uurisid astronoomid spektroskoopide abil Veenuse atmosfääri. Nad ei leidnud sealt hapnikku, vaid hoopis süsihappegaasi. Õhkkonna täpsem osakaal selgus aga otsemõõtmise tulemusel 1967. aastal, mil tema atmosfääri sisenes esimene automaatjaam ´´Venera 4´´. Selgus, et Veenus ei olegi meie kaksikõde. Nüüdseks on teada, et Veenuse atmosfääris on 96,5% süsihappegaasi (selle molekulmass on 40, mis on 2 korda kõrgem kui Maa atmosfääril), 3,4% lämmastikku, vähesel määral vingugaasi, vääveldioksiidi ja veeauru
Kiirguse energiat uutitakse termopaari abil. Selleks, et uurida infrapunast osa ei tohi prismat ja läätse valmistada mitte tavalisest klaasist vaid kivisoolast (haliit) ehk NaCl. Minnes üle lühema lainepikkus poole, hakkab energia spektris vähenema. Seda mööda kuidas lainepikkus lüheneb, kasvab aga kiirguse keemiline toime (joonis2). See tähendab- kiirguse toimel intensiivistuvad paljud keemilised reaktsioonid. Spektraalaparaadid- puhtamad ja teravamad spektrid saadakse spektroskoopide abil. Toru A, kollimaator, on kitsas pilu, kuhu on paigutatud lääts. Pilu on paigutatud läätse fokaaltasandisse, mistõttu läätsest väljuvad paralleelsed kiired, mis prismale langedes lagunevad värvilisteks kiirte kimpudeks spektriks. Eri värvid kalduvad erinevalt ning teine lääts koondab oma fokaaltasandis kiired ühte punkti, kus tekib pilu värviline kujutis ehk spekter, mis projekteeritakse ekraanile. Kui ekraani asemele panna fotoplaat, saadakse spektograaf
annaabi.ee 
