Spartalaste liitlased säilitasid külll võitlusvõime, kuid pidid langenute matmiseks vaherahu paluma ning Kesk-Kreekast lahkuma. sellel lahingul oli suur psühholoogiline tähendus: spartiaatide võitmatuks peetud faalanksi lüüasaamine suures lahingus lõpetas senise aukartuse nende sõjajõu vastu. Teisalt tõstis see oluliselt Teeba autoriteeti, pannes aluse viimase lühiajalisele hegemooniale. Arkaadialased kukutasid paljudes linnades spartameelsed oligarhiad ja kutsusid teebalasi endale appi. 371/370 a. eKrt talvel tungis Teeba vägi Epameinodase juhtimisel Peloponneseosesse, laastas Lakooniat ja siirdus siis Messeeniasse, vabastades selle Sparta sajanditepikkuse võimu alt. Messeenlased rajasid oma riigi. ateena mereliit II: 377/378 taastasid ateenlased mereliidu. See nn ateena mereliit II oli kavandatud rangelt vabatahtliku ja kaitseotstarbelisena. Ateenat ja kõiki teisi liitlasi käsitati
Linnas kehtestati Sparta-sõbralik oligarhia, paljud teebalased aga otsisid varju Ateenast. Seejärel sunniti ka Olynthos Põhja-Kreekas oma kohalikest liitlastest lahti ütlema. Teeba akropoli vallutamisega oli Sparta Kuningarahu jämedalt rikkunud. Hiljem nähti selles spartalaste jultumuse tippu, mis tõi kaasa jumalate pahameele ja peatse languse. Juba 379. a. naases Ateenast rühm Teeba pagulasi Pelopidase juhtimisel salaja kodulinna, tappis pidusöögi ajal naisteks riietatult spartameelsed oligarhid ja võttis järgnenud ülestõusu käigus linnas võimu. Sparta garnison sunniti akropolilt lahkuma. Pelopidasest, ja peagi tema kõrval esile tõusnud Epameinondasest, said Teeba peamised juhid. Teeba taastas Kuningarahuga laiali saadetud Boiootia liidu. Sparta ja Teeba vahel vallandunud sõja käigus ründas Boiootiasse tunginud Sparta väejuht 378. a. Atikat (retke eesmärk vallutada Pireus jäi saavutamata). Tõenäoliselt oli tegu väepealiku oma algatusega, ent
annaabi.ee 
