Ooperist 19. sajandil
"avamänguks" modernismile kõigi oma
eriliikidega. Vahe on ka mõlema helilooja loomingu lähteallikais. Kui Beethoveni loomingus tunneme prantsuse 1789.a. revolutsiooni otsest
hingust, siis Wagner on seotud kodanluse 1848-49.a. revolutsiooni ideedega ja pärast tutvumist Schopenhaueri pessimistliku filosoofiaga,
suundub ta oma ühiskondlik-poliitilises tegevuses isegi reaktsioonilise ideoloogia poole, mis mürgitas teda pessimismiga, tõi esile
subjektiivseid, isegi rahvuslik-sovinistlikke ja usulis-müstilisi ideesid. Wagneri suurus (nagu Balzacil`gi) seisneb aga selles, et vaatamata
ideoloogilisele viisakusele, suutis ta peegeldada tegelikkuse olulisi külgi, kaasaja vasturääkivusi, vale ja pettuse maailma, purustatud lootuste
ja asjatu õnnelepüüu ja teostamata jäänud kangelastegude tragöödiat.
Wagneri peamiseks loomingualaks oli ooper, kusjuures ta põhitendentsiks oli muusikalise draama sümfoniseerimine.