KADRIORU SAKSA GÜMNAASIUMI ÕPETAJAD VÕIMUKEERISES
ning sõjaväelastele ja nende perekondadele ehitati terveid sõjaväelinnakuid. 1950. aastatel hakati
linnades ehitama uut tüüpi elamuid nn hrustsovkasid. Nendel majadel olid avaramad aknad,
korterites oli WC, vannituba ja keskküte. Õie Vesik meenutab tolleaegset elu: "Hrustsovi ajal
ehitati linnadesse hrustsovkasid, maal veeti maju kokku, et oleks vene küla moodi. Majade ümber
puudusid lillepeenrad, sest majad olid lähestikku ja sovhoosnikel-kolhoosnikel polnud ühistöö
kõrvalt enam jõudu ilu luua. " [Lisa 1:5:1]
Kuna sulaajal paranes inimeste elujärg ja üldine õhustik muutus vabamaks, siis tekkis kujutelm,
et nõukogude ühiskonda on võimalik inimnäolisemaks muuta. Inimesed kohanesid olemasoleva
süsteemiga.
Eestlaste üldisest meelsusest annab siiski teistsuguse pildi episood 1960. aasta XV üldlaulupeolt
Tallinnas, mis peeti vastvalminud laululaval, Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" oli
annaabi.ee 
