Eesti loomamuinasjuttude kogumiku “Loomad, linnud, putukad” (Kippar 1997) tegelaste omadused ja nende seos loomade ökoloogiaga
on lähimad käitumisökoloogia ehk loomade käitumist uuriv teadus, füsioloogia ehk
õpetus organismi talitlusest, geneetika ehk pärilikkusõpetus ja evolutioon ehk
ühiskonna ning looduse arenguõpetus (Vuorisalo, 1999).
Varased käitumisuurijad seletasid ja põhjendasi loomade käitumist enamasti
inimese käitumise põhjal ning seetõttu omistati loomadele samu tunnuseid ja
omadusi nagu on omased inimestele. Tänapäeval on käitumisökoloogia arenenud
välja sotsiobioloogiast, mis uurib käitumise funktsioone ja evolutsiooni. Selle
eesmärgiks on selgitada käitumise põhjuseid, mille poolest üks või teine kasulik
käitumisviis on evolutsiooni käigus tekkinud ja püsima jäänud. Käitumisuuringute
algus hakkas 19. sajandis ning selle märkimisväärsemad uurijad olid Charles
Darwin, Konrad Lorenz, Niko Tinbergen ja Karl von Frisch. Käitumisökoloogia
kujunes välja omaette bioloogiaharuna alles 1970. aastail. (Mänd, 2015)
1.2.2