Uuriti ka rahvastikku ning selle mõju majandussüsteemile. 1970 a hakati uurima inimese ja keskkonna suhteid ning sotsiaalsete nähtuste ruumiliste seoseid. Kõik teadus kais niiöelda marksismi filosoofia vaimus. Uued uurimissuunad jõudsid Eestisse eelkõige venekeelsete tõlgete kaudu pärast ideoloogilise tsensuuri läbimist umbes 5-10 aastat hiljem. Geograafia, mida mõisteti eelkõige loodusteadusena, oli mõneski mõttes tagauks sotsiaalteadusesse--vähempolitiseeritud ja riigiorganite väiksema tähelepanu ja surve all; samal ajal tunnetati tugevat seost looduse ja eesti kogukonna vahel. Eesti (sotsiaal)geograafias onvalitsenud põhiliselt kaks uurimissuunda: rahvastiku-ja regionaaluuringud, mis sisaldavad asustusmustrid, linnageograafia ja rändetemaatika. Teiseks suunaks maastik: peaaegu kõik Eesti geograafid on maastikukäsitlusele midagi lisanud. Nad omandasid tugeva aluse 1920-1930 aastatel
annaabi.ee 
