Antiikaja sofistide käsitletud filosoofilisi probleeme.
Argumenteeriv
kõnelus, logos, ilmneb jõuna, mis suudab kujundada ühiskondlikku olemist. Nii saab
inimene veel ühes tähenduses asjade mõõduks.
Siit järeldus – Protagoras ei tegele oma teesides mitte niivõrd abstraktse
epistemoloogilise probleemiga sellest, kas üldkehtiv teadmine on saavutatav, ega ka
mitte üldiste ontoloogiliste probleemidega, mida arutasid varasem physiologia või
eleaatide olemiskäsitus. Tema teesid on pigem sotsiaalontoloogilised üldistused
inimese muutunud situatsiooni kohta, mille tõi kaasa kreeka ühiskonna
transformatsioon varasemast arhailisest, staatilisest ühiskonnast dünaamilisse
turumajanduslike suhetega ühiskonda, kus üha suuremat rolli mängib elutähtsate
asjade otsustamine ühiskondliku avalikkuse poolt avaliku debati kaudu. Ühiskondlik
olemine kujutab sofistide sõnul endast mitte staatilisena etteantud, vaid
“inimmõõduliselt” kujundatavat, muutlikku olemist. (156a-157b)