Lapsendaja peab olema vähemalt 25-aastane isik, kes on suuteline last kasvatama, tema eest hoolitsema ja teda üleval pidama. Lapsendamise sooviga tuleb pöörduda lapsendada soovija elukohajärgse maavalitsuse lastekaitsetöötaja poole, kes aitab lapsendajal kohtule vastavad dokumendid ette valmistada ja suunab koolitusele. Erandina tuleb rahvusvahelise lapsendamise (kui lapsendatav ja lapsendaja elavad eri riikides) korral pöörduda Sotsiaalministeeriumisse, hoolekande osakonda. Lisaks perekonnaseadusele reguleerib rahvusvahelist lapsendamist täiendavalt Haagi riikidevahelises lapsendamises laste kaitseks tehtava koostöö konventsioon. Perekonnaseaduse alusel on lapsendada soovijal kohustus läbida pereuuring, mille seaduse järgselt on kohustatud teostama maavalitsuse ametnik ja mis on perele tasuta. Kohus arvestab ka meie spetsialistide poolt koostatud pereuuringut, mis on perele tasuline. Lapsendajad, kes
kurda. Mulle vastati üsna üleolevalt, et muidugi helistavad ja kaebavad, aga mis meil sellest, meie täidame seadust. Minu jaoks oli ja on tänaseni arusaamatu, miks ühe valdkonna ametnikkond, kelle eesmärk peaks olema inimeste aitamine, ei pööra ise tähelepanu praktilises töös esiletulevatele kitsaskohtadele. Kuna minu arvates ei ole selline asi mõistlik saatsin vastavasisulise märgukirja läbi patsientide esindusühingu Sotsiaalministeeriumisse, kelle esindaja kohtus ühingu esindajate ja leidis, et see on tõesti tobe ning lubas astuda samme selle seaduse üle vaatamiseks. Sellest hoolimata on täna, enam kui neli aastat hiljem selle õigusakti sõnastus täpselt samasugune. Ma saan aru, et üks märgukiri pole piisav seaduse muutmiseks, aga neid seadusi vaadatakse aeg-ajalt nagunii üle ning selle seaduse sõnastuse muutmine ei ole toonud riigile kaasa mingit kulu, isegi mitte tööjõu oma. Teeb ju
annaabi.ee 
