Me oleme väike riik suures euroopa rahvaste ühenduses. See on ühelt poolt oht, kuid teiselt poolt ka võimalus kindlustada oma riigile stabiilsemat tulevikku. Millise tee valib Eesti läbi oma poliitiliste otsuste sõltub ühelt poolt rahvast ja teiselt poolt euroopa poliitikast. Me võime kaduda oma murredega euroopa katlassde, kuid teisealt mida rohkem me suudam ise panustada ja olla aktiivsed, seda enam saame ka ise euroopa abi. Üheks heaks näiteks on siinkohal Eurroopa Sotsiaalfondide ressursid, mdia eesti saanb kasutada kuni 2013 aastani summas 53, 4 miljardit krooni, mis aitab meie sotsiaalpoliitikat kujundada ja meie riigi majandust ja teadust arendada. Enamus riike maailmas on praeguseks juba mõjutanud ülemaailmne majanduskriis. Kõige rohkem võib seda näha küll meie naaberriigis Lätis, kus on probleeme valitsusel olnud juba tükk aega, et hoida tasakaalus oma riigieelarve. Samad probleemid on ka Eestis ja teistel maailma riiklidel
mõte, mis peas mõlgub on: ,,Millal need jamad ükskord lõpevad..." Nii me siin elame oma armsal kodumaal ja vaatame kord huviga, kord kurvastusega meie ümber toimuvat poliitikute mängu. Jääb tunne, et Eesti poliitikas kasutatakse juhtimisel, seaduste tegemisel ning vastuvõtmisel suhtumist ,,peale meid tulgu või veeuputus". Juba täna hoiatavad teadlased meid selle eest, et noorte tulevik on tume ja pensionipõlveks tuleb omale varusid ise teha, sest riik ei suuda sotsiaalfondide arvelt tulevikus pensione maksta. On mõistmatu, miks ei mõtle tänane noor poliitik iseenda homsele päevale. Iga inimene tahaks elada, töötada ja lapsi kasvatada omaenda kodumaal. Eesti on ju nii väike, võrreldes maailma mastaapidega ja kõik, mis siin toimub, on nagu peopesal. Vaatamata kõigele on rahval ikka veel lootus ja unistus paremast tulevikust. Kas peab ikka kõik asjad kohe ära tegema või võiks enne üheksa korda mõõta ja alles siis lõigata