antidemokraadid Stalinistlik arhitektuur Eestis Stalinistliku arhitektuuri juuri võib otsida juba antiigist. Millalgi 1930. aastatel saadi aru, et töölisi saab paremini tegutsema panna, kui kasutada ka arhitektuuris neile paremini mõistetavat keelt. Nii hakatigi töölistele paleesid ehitama. Seejuures lähtuti klassikalisest antiigile toetuvast arhitektuurist klassitsismist, barokist ja renessansist. Elamuehituses oli aga eeskujuks Viini 1920. aastate sotsiaalehitus, mis oli samuti paleesarnane. Pärast sõda lisandus võidupateetika. Stalinistlikul eesti arhitektuuril on silmatorkavalt palju ühiseid jooni klassitsismiga. Ka sellele on Mark Kalmul oma seletus: eesti arhitektuuri tuldi suunama ja juhendama põhiliselt Leningradist. Seal on aga palju just klassitsismiajastust pärit hooneid, millest eeskuju võeti ja millega juurdeehitatavaid sobitada püüti. Mujal Nõukogude Liidus klassitsistlik alge nii teravalt esile ei tulnudki
romantilises laadis (vasakul). Palju on seesuguseid elamuid Tammelinnas, kus neid võib leida nii krohvituna kui laudisega viimistletuna. Nõmmel, mis oli toona eraldi linn, olid mõnevõrra leebemad tuletõrje-eeskirjad kui Tallinnas ja siin ei nõutud kahekorruselisesse kortermajja tingimata kivitrepikoda (paremal). Linnadesse ilmub sel ajal, 1920.1930. aastail, ka sotsiaalehitus ehk nn. linnamajad (Joonis 1.25), linn rajab vaestele või tulekahjus kodu kaotanud inimestele sotsiaalkorterid, sageli eelistati sel puhul just puitehitust kui odavamat, niisuguseid tolle aja sotsiaalmaju 31 on järel näiteks Võrus ja Tartus. Tallinnas olid sellised sotsiaalelamispinnad Sitsi ja Keava tänaval asunud nn. linnabarakkides, mis on hävinud. Linn võis lisaks materiaalselt
annaabi.ee 
