Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
jõukohane asjaarmastajale, aga väljendama ka kõrgeid ideid. Niisiis jõuti ,,õilsa lihtsuseni", mis 19.
sajandi koorimuusikat peamiselt iseloomustab: tundeline, meeldejääv meloodia, akordiline faktuur,
eeskujuks 4-häälne koraaliseade. (Kehvade heliloojate käes võis ,,õilis lihtsus" muutuda peagi
kitsiks.) See on ka üks põhjusi, miks minevikumuusikast võeti eeskuju rohkem Händelist ja mitte
Bachist, ehkki valitses Bachi-vaimustus.
Niisiis on 19. sajandi koorimuusikal pigem sotsiaalajalooline ja kultuurilooline tähtsus ning
vähemal määral esteetiline. Me ei peagi otsima lihtsast koorilaulust kõrget kunstiteost, vaid
vaatlema teda oma aja ühiskondlikus ja ideelises (tekst!) kontekstis.
Esimesed kooriühingud ja kooriseltsid asutati Saksamaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses.
Mitmesugused nimetused: kooriühing, kooriselts, lauluakadeemia (Sing-Akademie), Liedertafel
(otsetõlkes ,,laulude laud"). Esimese Liedertafel'i rajas Carl Zelter (Mendelssohnide õpetaja ja