V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Ma ei luba tema
metafüüsikal oma usku kõigutada.»
«Noormees,» ütles ülemdiakon, «viimasel kuninga linnasõidul oli ühel Philippe de
Comminesl nimelise aadlimehe hobusetekil brodeeritud deviis, mille üle teilegi soovitan
järele mõelda: Qui non laborat non man-ducet.»
Skolaar oli hetke vait, sõrm kõrva juures, silmad maha löödud ja nägu vihane.
Äkki pöördus ta Claude'i poole linavästriku vilkusega.
«Niisiis, armas vend, te keeldute mulle üht Pariisi soTigi andmast, et pagarilt leivatükki
osta?»
«Qui non laborat non manducet.»
Paindumatu ülemdiakoni vastust kuuldes peitis Jehan oma pea käte vahele nagu nuuksuv
naine ja kisendas meeleheitlikult:
«Otototctotoi!»
«Mis see tähendab, noormees?» küsis Claude, üllatatud sellest vigurist.
«Ah mida?» ütles skolaar ja tõstis jälle Claude'i poole oma jultunud silmad, mida ta äsja
rusikatega punaseks oli hõõrunud. «See on kreeka keeles! Aishülose anapest, mis oivaliselt
annaabi.ee 
