Luulekava
Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda näinud kõik (4:133).
Sa tahtmatult naeratama pead (3:131).
Vaid vilistad nagu lind (2:105)
ja maailm korraga jääb sulle vait (3;126).
Jääb kõrvu keele pehme kõla (3:147).
Tahan suudelda su käsi,
tunda sinu huulte niiskust (4:114).
Kas teeme mõõduka meeletuse või muutume
meeletult mõõdukaks?
Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama
kisendusi (4:83)?
Meie tahame elada ja kirjutada
Aegade-raamatusse.. (4:66)
Meie silmades säravad sädemed,
meie põues lainetab julgus ja jõud (4:66).
Ja suurt ja sügavat õnne
tuld, armastust tundsin ma... (4:102)
Siis tuli sügis, päike väsis ära (3:116).
Puud seisid raagus nagu vitsakimbud,
jäi tänavale maha ainult jää (3:117).
Väike tähekild vaid säras
kõrgel taevavööl (3:120).
annaabi.ee 
