Eesti keele ajalugu
lõppegi (-k oleks latiivi lõpp, ülejäänud osa on seostatud lokatiivi-essiivi nA-
lõpuga)
ni-lõpp esineb lisaks noomeni käändevormidele ka mõnes adverbis: kuni, tänini,
seni, pärani
Translatiiv e saav kääne
-*kse (varasem lms) > -*ksi (hiline lms) > -ks (pärast lõpukadu)
ks-translatiiv esineb lms ja mordva keeltes
Päritolu kohta on eri autoritel erinevad seisukohad
(nt tuletusliide, vrd mo surks, li sormuks ‘sõrmus’)
Essiiv e olev kääne
Läänemeresoome algkeel: -nA (tegelikult juba vana uurali lokatiiv)
Sõnavormi struktuuri tõttu oli essiiv tugevaastmeline!
(vrd so poikana)
Hiljem essiiv häälikumuutuste tagajärjel kadus: lõpuvokaal kadus lõpukao tõttu,
siis kadus ka sõnalõpuline -n.
Eesti kirjakeeles on essiiv noorim kääne, mis võeti üle eR-st (seal lõpukadu ei
toimunud) soome keele eeskujul 19. sajandil
annaabi.ee 
