KALEVIPOEG Eno Raud Raamat algab seigaga Taara tammemetsa ääres, kus laius Kalevite kodu. Seal kasvas kolm poega. Üks neist rändas Venemaale, hakkas kaupmeheks, teine tuiskas Turjamaale ja sai seal vapraks sõjameheks. Kolmas aga istus põhjakotka selga ja lendas üle mitmete maade ning merede Viru randa. Siia rajas Kalev riigi ja sai maa esimeseks valitsejaks. Lesk leidis teelt kana, pistis tedremuna pue ja sorkas varesepoja põlle sisse. Kanast kasvas kaunis neitsi Salme, tedremunast teine tütar Linda. Varesepojast oli saanud orjatüdruk. Salme läks tähele naiseks, Linda Kalevipojale. Linda ja Kalevipoeg elasid õnnelikult- neil oli kaks last. Kalev suri ning Linda ladus tema kalmule suure hunniku kive- seda kohta tuntakse tänapäeval Tallinna Toompeana. Kurbusest nuttis Linda Ülemiste Järve Üsna pea sündis ka kolmas, viimane poeg. Lindal käisid kosilased, kuid naine saatis nad kõik tagasi
Küll olen ma neid kaua oodanud, aga ei tule, ei tule. Ei tea, mis neil ometi on juhtunud?" "Kui asi nii on, siis tule, võta minuga lõunat, küll ma siis sulle räägin," ütelnud tüdruk. Noormees läinud saunahüti sisse, võtnud tüdrukuga ühes lõunat ja kuulanud suure tähelepanemisega kõik, mis tüdruk rääkinud. Tüdruk olla aga jutustanud: "Siin saunas elab üks vana hall vanamees, keda küll praegu kodu ei ole, see sorkas sinu vendade ja nende naisterahvaste külge, keda nad olid endale naisteks valinud, ja need said sedamaid kohe halliks kiviks. Mina, kõige noorem oma õdedest, olin ka nendega ühes, aga et vanamees minu külge ei torganud, vaid koguni mind omale naiseks valis, siis jäin mina üksi nende seast inimlikku olekusse. Et mul midagi vanamehe tahtmise vastu parata ei olnud ega võinud, pidin ma vastu oma tahtmist tema naiseks saama ja tema seltsis siin mustas saunahütis elama
Ütles, see oli tõenduseks, et kõik oli õieti tehtud. «Nüüd siis tuleb suur hoop!» teatas ta. Järgmisel hommikul koidu ajal tegime teise kirja valmis ja pidasime aru, mida sellega kõige parem oleks peale hakata, sest eelmisel õhtul söögiajal olime kuulnud, et kummagi ukse 473 juurde taheti ööks otsaks neegrid valvama panna. Tom läks mööda piksevardast alla, et väljas luurata; tagaukse juures oli neeger magama jäänud; Tom sorkas kirja talle krae vahele ja tuli tulema. Selles kirjas seisis: «Ärge mind ära andke, olen teie sõber. Häbemata kõrilõikajatesalk indiaanlaste maa-alalt kavatseb täna öösi te põgenenud neegri varastada ja teeb kõik, et teid sundida majja jääma, nii et neil oleksid käed vabad. Ma olen salga liige, kuid olen meelt parandanud ja tahan salgast lahkuda ja jälle ausat elu elama hakata, seepärast paljastan põrguliku kavatsuse. Täpselt keskööl hiilivad nad põhja poolt
annaabi.ee 
