Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kui isa seda oleks näind!"
Aga Liine ütles Indrekule:
,,Anna oma pamp esteks minu selga, ma tulen sind natuke saatma."
Ja nõnda läksidki viimaks õde-venda kõrvuti Vargamäelt alla, pamp õe seljas, mõlemate näod
aga rõõmust naerul, nagu oleksid nad leidnud suure õnne. Naerusuul seisis emagi väraval ja
vaatas lastele järele. Ja kui ta õhtul kükitas Päitsikut ja Tõmmikut lüpsma, polnud tal põrmugi
kahju, et soe piim nende pakitsevaist udaraist sorises lüpsikusse, mitte aga vasikate suhu, nii et
Vargamäe Mari oleks täna ehk naerusuul magamagi heitnud, nagu polekski ta enam siin
perenaiseks, vaid tüdrukuks, mis põlves ta kunagi aina lõõritas laulda. Aga siis juhtus nõnda, et
kui lüpsik oli parajasti täis saamas, värisev helevalge vaht tõusis juba üle lüpsiku servade, tõstis
Päitsik oma mudase jala ja virutas lüpsiku ainsa hoobiga ümber, sest hommikul oli Mari jätnud
tema lõhkenud nisad rasvamata.
annaabi.ee 
