Soren Kierkegaard
poisike siis ilmnes ta vaimukus kui vallatlevus.
See oli isa kellelt Soren Kierkegaard päris nii oma raskemeelsuse, vaimukuse kui ka mõistuse.
Ema, kelle Soren kaotas kahekümne kahe aastaselt, ei maini ta imelikul kombel sõnagi.
Mõlemad vanemad olid päritolult jüüti talupojad, Soren Kierkegaardi teostest lööbki meile
vastu Jüüti liivikute üksindust, kahvatust ja raskemeelsust. Kodus oli isa omajagu türann ning
isa lai selg seadis end kauaks Soreni ja maailma vahele.
Nõnda sai Sorenile kodust ühtviisi nii ängistav kui ka kõhedusttekitavalt ligitõmbav koht. Ei
mingisugust ajaviidet ega meelelahutust. Aga kui Soren palus luba õue minna, millega isa
tavaliselt ei soostunud, võttis isa poisil käest ning pakkus talle õueskäigu asemel jalutuskäiku
toas, kuid see-eest „kuhu iganes“.
Selle suurmehe kasvatamise eesmärk paisab olevat olnud tappa temas laps.
Kodus õppis Soren eelkõige sõna kuulama, fantaseerima ning disputeerima. Siis koolis õppis
annaabi.ee 
