plaani sisse käib ka punkt, et oma kiindumust ei tohi Julien mingil juhul näidata see hoiab naise maas . Mathilde' kiindumus oligi sellepärast imelik, et ta kartis ja vihkas ideed tugevast mehest, kes ta kanna alla suruks, ometi igatses ja tahtis ta just seda. Varsti jääb Mathilde rasedaks, ja tema isale rääkimine on päris raske. Markiile ei mahu pähe mõte, et tema tütar, kellest ta tahtis hertsoginnat teha, abielluks mingi väikese Julien Soreliga, puusepa pojaga. See nimi on kummitanud Julieni läbi terve raamatu. Markii teeb tast oma tütre au päästmiseks Julien Sorel de la Vernaye, on isegi peaegu nõus neid laskma abielluda, kui kõik rikub ära kiri proua de Rénalilt (hiljem, kui Julien vanglas on, tuleb välja, et kirja kirjutas tegelikult üks kirikuõpetaja kelle juures pr Renal pihil käis ja proua kirjutas ainult kirikuõpetaja sunnil selle ümber). Selles teeb naine Julieni maatasa kirub ta merkantiilsust ja
noormees provintsist, kes üritab karjääri teha, nn ,,tõusik". Stendhal hakkas kirjutama suhteliselt hilises eas, ta oli romaani ilmumise ajal 40ndates. Oli Napoleoni sõjaväes teenistuses, mistõttu oli restauratsioon talle väga vastuoluline. Ka Balzac hakkas 30ndatel välja arendama oma romaanisarja ,,Inimlik komöödia". Ei Dantel ega Balzacil tähendanud see midagi koomilist, see tähendas pigem surelike lihtinimeste elu käsitlemist. Balzacil on Soreliga sarnane tegelane Rastignac selline tegelane läbib paljusid prantsuse romaane. Selle abil on võimalik kujutada ühiskonda läbilõikeliselt. Selle eelkäija oli kelmiromaan, picaresque, enamasti minajutustused, kus kangelaseks on mingi suli, kes puutub mitmesuguste ühiskonnakihtide esindajatega kokku. Kui kelmiromaan on satiirilises võtmes, siis realismis didaktikat välditakse. Balzacil tuleb realistliku romaani taotlus eriti välja
annaabi.ee 
