ning et sellele nimele pannakse veel ette pan või härra. Ka Voitinski ise tundis nähtavasti midagi selletaolist, sest ta ütles: ,,Härra Paas, ärge nimetage mind härra Voitinski, vaid Ivan Vassiljevits. Kui inimesed on üheskoos saunas käinud, siis on nad omad inimesed, peaaegu sõbrad. Saun teeb kõik ühesuguseks. Saun on nagu haud." Nõnda see jäigi sellest silmapilgust peale. Aga kui Indrek teda pehme ja lõhnava kasevihaga sopsis -- ta oli lasknud eriliselt pehme ja leherikka viha otsida -- ütles Ivan Vassiljevits: ,,Eeh, kui nüüd oleks pudel õlut! Aga ei ole õlut ega raha. Härra Maurus, lontrus, ei anna. Annab küll süüa ja kütab toa soojaks, aga raha ei anna. Laseb osta paberossi, aga mitte õlut ja viina." ,,Tahate, ma lasen tuua, Ivan Vassiljevits?" küsis Indrek. ,,Kristus on surnust üles tõusnud, kui see võimalik oleks," vastas Ivan Vassiljevits otse sisemise erutusega.