Belle Epoque
juhatajate poolt ja kontserti lõpus auhindade loosimine, kahju oli muidugi sellest, et ise
midagi ei võitnud, kuid varem pole ühelgi kontserdil midagi sellist olnud. Peale kontserti sai
süüa kommi ja lüüa klaase kokku. Muusikahuvilised said rääkida esinejatega ja küsida neilt
küsimusi.
Muusika oli väga põnev, tihti ei osanud publik õige kohapeal plaksutada- tundus nagu lugu
oleks läbi, kuid siiski jätkus. Huvitav oli vaadata nende kehakeelt, sopransaksofonisti jalg
tõmbles väga naljakalt kõrvale ja tema liikumine mängu ajal oli väga sujuv, oli näha, et ta on
loosse nii sisse elanud, et oma keha ta kontrollida ei suutnud ja paratamatult tegi jalg
naljakaid liigutusi. Akordionisti sõrmed käisid nii kiiresti, et isegi tänapäeva noorte sõrmed
kasutades nutitelefoni ei liigu nii hästi ja üks jalg pideval lõi väga kiiresti rütmi kaasa,
kusjuures akordionist oli laval paljajalu.
annaabi.ee 
