POLIITIKAFILOSOOFIA Loengukonspekt
Riigi voorusest õiglusest saab Platoni järgi rääkida vaid siis, kui tarkuse, vapruse ja
mõõdukuse vooruste abil määratletud ühiskonnakihid tegutsevad harmoonilistes, s.t
loomupärastes võimu-, valitsemis- ja allumissuhetes. Ebaõiglane, mittevooruslik on seega
riik, mille kodanikud tegelevad sellega, mille jaoks neil puuduvad eeldused ja ettevalmistus;
eriti halb on olukord siis, kui viimased sekkuvad riigi valitsemisse.
Platoni kirjeldatud valitsemisviisi võiks nimetada sophokraatiaks, ekspertokraatiaks, tarkade
valitsuseks. See on laialt levinud tõlgenduse järgi esimene tehnokraatia, s.t faktiteadmistele,
vahendikompetentsile põhineva võimu- ja valitsemise kontseptsioon, läänemaailmas. Ometi
on siin peidus tänapäevani sügav filosoofiline problemaatika: faktiteadmine ja väärtus,
valdamis- ja orietatsioonilise teadmise suhestamine, vahendikompetents ja
eesmärgikompetents, ekspert ja poliitik; poliitikafilosoofias on nende dialektiliste polaarsuste
annaabi.ee 
