Josh, Scatti ja Flamel võitlesid samuti hästi. Lõpuks olid sunnitud vastasted taanduma aga Dee suutis Maailma Puu oma Jää mõõgaga hävitada koos sellega ka Ülik Hekate. Perenelle suutis keldrist põgeneda. Kui lahing lõppes sõitis Nelik Perenelle soovitusel Nõia juurde. Nad leidsid Dee musta Hummeri ja sõitsid sellega Ojaisse. Dee asus neid jälitama. Ülikud põgenesid ja ka Senuhet. Hekate Varjude riik oli hävinenud. Nõid- esimene Nõid ja Scatty vanaema, kes õpetas Sophiele tuult taltsutama, mis oli kõige võimsam 5 maagiast. Samal ajal oli Perenelle viidud üle vangi, kus teda valvas Sfinks, üks Echidna tütardest, keda kartsid isegi Mustad Ülikud. Perenelle i maagilise võimed ei töödanud tema ligiduses. Nüüd polnud Perenelle il sealt enam pääsu. Nõid andis Sophiele kõik oma teadmised. Josh rääkis samal ajal väljas pargi ääres Deega, kes oli üles äratanud terve surnuaia. Ta valetas Joshile Flameli ja teiste
et ta ta väikse õega kohtus. Sellest läheb Margaret väga hirmule ja palus Boydi et ta talle oma isa jahti laenaks. Boyd ei taha seda üldse teha kuna tal on paaniline hirm selle mere ees, kus elab uppuv kummitus ja ta pole kunagi julgenud oma isaga sellepärast ka kaasa sõitma minna ning ei osaka nüüd väidetavalt isegi seda jahti juhtida. Kui aga Margaret teda nutmiseni palub on Boyd nõus. Ta tuleb lõpuks isegi toime jahi juhtimisega. Kanuuga merele minnes räägib Rott- Sophie onu Sophiele kõik ära mis juhtunud ja miks ta ennast seal majas valvab: Nimelt oli Sophie isa ükskord tulnud kutsunud tema onu nende pere juurde elama, kuid ta onu kuna oli olnud teistest nii erinev ja ühiskonna poolt põlatud ei tahtnud tulla ja otsustas kaduda ning selleks et ,,jäljetult kaduda, nii et sind kunagi ei leitaks" pidi tal olema tunnistaja. Ta palus oma vennalt veel enne et nad läheksid ujuma nagu nad seda vanastigi tegid. Ta tahtis niimoodi kaduda. Ta
1833 pärandus mõis tema poegadele Karl ja Otto von Löwensternile ning tütardele krahvinna Julie von Lievenile, krahvinna Elisabeth Bosele, krahvinna Sophie Katharina Brayle ja Anna von Löwensternile. 1834. aastal sai mõisa ainuomanikuks krahvinna Elisabeth Katharina von Bose, kes oli abielus August Karl von Bosega. Nende tütar Anna Auguste Sophie abiellus 1833 Wilhelm Frommhold Stael von Holsteiniga Tõstamaalt. 1878 pärandus mõis Anna Auguste Sophiele ja Wilhelm Frommhold Stael von Holsteinile. 1883 Wilhelm Frommhold Stael von Holstein suri ning pojad jaotasid mõisa omavahel. Vanem poeg August Johann sai enesele Tõstamaa mõisa ja noorem, Reinhold Wilhelm, Vana- ja Uue-Antsla mõisad. Vana-Antsla müüs ta edasi Georg von Ungern-Sternbergile ning asus ise elama Uue-Antslasse. Georg von Ungern-Sternberg oli ka Vana-Antsla viimaseks võõrandamiseeelseks omanikuks. 1921. aastal asus mõisahoones Urvaste kõrgem algkool. 19281943
headust, armastama ligimest, kaasa tundma seega sisendatakse talle kristlikke väärtusi. Kuid nendegi aluseks, väidab Rousseau, on loodus ise. Rousseau ei tunnista usku ega usuõpetust nende endi pärast, vaid üksnes headuse ja õilsuse lätetena. Rousseau toob raamatusse ka ideaalse neiu Sophie. Ta kirjeldab sugupoolte erinevusi, mis on loodusest määratud, ega pea sugugi õigeks, et ühiskonnaelus naine mehega kõiges samu õigusi taotleb. Haridus, mida ta pakub välja Sophiele, on oluliselt erinev Émile'i haridusest. Sophiet, kui ideaalse naise kehastust, haritakse nii, et ta oleks kord oma mehe poolt valitsetav. Samal ajal haritakse Émile'i, kui ideaalse mehe kehastust, olema omavalitsuslik. Rousseau ei varja oma iroonilisust intellektuaalsete naiste suhtes. Et nii erasuhted kui poliitilised suhted Rousseau nägemuse kohaselt õigesti töötaks, peavad naised alluma. Seevastu hindab ta naist kui
annaabi.ee 
