V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Se vangivahi reeglipärane võõruskäik oli tal ainsaks seo seks
inimestega.
Ainult üks asjaolu sundis teda alateadlikult kuulmis teritama: võlvi hallitanud kivide
vahelt ta pea koha immitses rõskust ja kindla vaheaja järel langes sealt alla üks tilk. Tuimalt
kuulas ta seda tilkumist enda kõrvale lõiku.
Need langevad tilgad olid ainsaks elu ja liikumise tunnuseks ta ümber, ainsaks
ajamõõtjaks, ainsaks hääleks muust maailmast.
Olgu veel öeldud, et ta aeg-ajalt tundis ses sopases, pimedas augus midagi külma üle jala
või käsivarre jooksvat, mis teda väratama pani.
Ta ei teadnud isegi seda, kui kaua ta juba siin oli olnud. Tuli meelde ainult mingi
surmaotsus kusagil kellegi kohta, siis see, et teda ennast ära viidi ja et ta külmetades üles
ärkas pimeduses ja vaikuses. Ta oli katsunud kätel edasi roomata, kuid raudrõngad lõikasid
310
pahkluusse ja ahelad kõlisesid. Ta sai aru, et ümber on paljas müür, all aga vesine põrand
ja kubu õlgi