- Vargamäel endiselt nukker meeleolu, rõõm endiselt kadunud - Pearu tekitas veel tüli, pani orgid kraavi kaldale, kus nende otsa takerduti, Matu kaevas need välja, kuid Pearu ajas kiusu ja pani uued tagasi, Matu kiskus need taas välja ja tegi Pearule tagasi, pannes need tema maale, et mees oma jalad ka ära lõhuks, mis ka juhtus, Pearu sai väga vihaseks - Pearu ajas kiusu ka soosillal, mille oli kunagi Krõõda auks korda teinud, rüüstas nüüd seda nii, et sopase ilmaga silda ületada oli võimatu, kuid Matu kavaldas naabri taas üle ka sillaga nii, et too sinna kõrtsist tulles kinni jäi ja karjuma hakkas, Andres ja Matu pakkusid talle isegi oma abi, kuid mees oli siiski nii kangekaelne et keeldus ja jäi oma mehi ootama XXXI - Matu rääkis Indrekule ja väiksele Andresele, milliseid trikke ta kunagi tegi, poisid proovisid järele teha, kuid ei suutnud ja seega arvasid, et Matu valetab, nad proovisid tuulega puu latva
paistis päike selgelt ja soojalt sinisest taevast, õhtul läks ta säravalt looja ja taevaäär ümberringi lõkendas veel kaua kullases, punases, roosas ja violetses värvis. Inimene rõõmustas ja lootis homseks ilusat ilma. Aga näe -- vaevalt kustus viimane heledam kuma tumesinise võlvi äärelt, seal värvis see ennast teises köhas mustaks, käre kirdetuul külvas taevavõlvi pilvi täis, vihm, lumega segatud, kähises maha. Hommikul oli taevas hall, tuul külm, maa mudane, sopase vee sooned sirisesid kollasteks ojadeks kokku. Ühel pilvisel ööl -- see oli jüriöö -- peatus 91 üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinnast. Ratsanikul oli pikk talu-pojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. Öö oli, nagu öeldud, pilvine, taevas tume ja täpiline nagu mättane maa. Pilvetäppide vahel väänlesid risti-põigiti heledamad jooned, mille kaudu kuu kiired nõrka kuma uinuva maa üle valasid
annaabi.ee 
