Tartu murre, Otepää murrak
2. sõna lõpus on kuulda h tähte, eriti mitmuse nimetavas ja ainsuse osastavas
(õhtah).
3. sõna lõppudes tulevad ümberhäälikud ette, s.o. ä, ö, ü, mis kirjakeeles olemas
pole (ädä, ärä, lännü, vettünü, tulõl)
4. pikk üü selgesti kuulda, mitte üi (nüüd, süüdü, müüdü, müürü)
5. pikk oo on ühesilbiliste sõnade nimetavas enam u poole, aga teistes käänetes
pikk selge o (soov enam u; soovio)
6. lühike õ, mis esineb nimetavas käändes olevates sõnades on hästi kuulda (õnn,
õrn, õigõ)
7. pikk õõ ja ka kõigis teistes käänetes peale nimetava on vene keelse õ tähe
moodi (õõrma, sõõrma)
8. iseloomulik on eeldatava 2. välte ebaootuspärane pikenemine (suvve ~ `suvve,
tsikule ~ tsikkule, jäänü ~ `jäänü).
9. Tartu murdele iseloomulik i-lõpuliste diftongide järelosise alanemine on