Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
mida juba nimede järele peab oletama, kuigi seda ehk mitte kindlasti ei saa tõestada, aga veel
vähem vastupidist väidet. Ka Kuramaal sai mõni pärismaalane laenumaad; näit. 1253. a. annab
Kuramaa piiskopp tõlgile Claus Cure'le (ja teistele) laenuks maid (U. B. 247), jne.
Niikaua kui võitlus (avalikult või varjatud kujul) veel käimas oli võõraste vastu, ei olnud
pärismaalastest maaomanikest vist küll mitte palju soovijaidki võõraste isandate laenumeesteks
hakata. Alles pärastpoole võis see soov elavamaks minna; järjest seda tagasihoidlikumaks
muutus siis aga isandate vastuvõtlikkus selles suhtes.
Sel ajal oli vahe laenumehe ja päriskoha omaniku vahel peaasjalikult see, et laenumehel ei olnud
tarvis maksu maksta. Paistab, et juhtuval korral oli päriskohal võimalik ka kümnist välja
lunastada (si vero subditi decimas dominis suis redimant...., U. B. 165).