Sooteadus
Esimesed andmed nende
tegevusest pärinevad 17-18. sajandist (Valk, 1995).
Esimese, kuigi üsna pealiskaudse kirjelduse Eesti soodest koostas Põltsamaa kirikuõpetaja A.W.
Hupel (1774). Selles märgitakse, et ligi pool Liivi- ja Eestimaa territooriumist on soostunud. 19.
sajandil koostatakse mitmete autorite poolt kaarte ja atlasi, mis annavad ettekujutuse soode levikust
Liivi- ja Eestimaal. 19. sajandil kujunes Tartu loodusteaduslike, sealhulgas ka sooteaduslike tööde
kirjastamise tähtsaks keskuseks Baltimaades, kuna siin paiknes mitmeid õppe- ja teadusasutusi
(näiteks Tartu Ülikool, Loodusuurijate Selts, Balti Metsaselts jt.). Sel ajal ilmunud trükistest
enamus olid saksakeelsed. Esimene mahukam kokkuvõte turba ja soode kohta Tsaari-Venemaal oli
Jelgavas asunud metsandusliku õppeasutuse õppejõu A. Bode 1837.a. ilmunud töö. Kuigi peamine
tähelepanu oli selles pööratud kütteturbale, toodi andmeid ka soode põllu- ja metsamajandusliku
annaabi.ee 
