Sooteadus
Seega soode uurimise vajadus kasvas välja majanduslikust tegevusest ja kuivendustööde baasil
omandatud kogemustest põllu- ja metsamajanduses 19. sajandil. Sel perioodil loodi ka mitmeid
organisatsioone, milliste juurde uurimistöö koondus. Näiteks Balti Sooparanduse Seltsi alluvuses
alustas 1910.a. tööd Tooma Sookatsejaam, mille juhatajaks valis selts loodusteaduste doktori A.
Vegesacki. Nimetatud teadlasest sai tolle aja kõige silmapaistvam sooteadlene Eestis. Tema sulest
ilmus hulk tänapäevalgi teaduslikku väärtust omavaid töid. 1938.a. nimetati sookatsejaam Tooma
Soouurimis- ja Katseinstituudiks. See näitab, kui oluliseks on meil peetud soode ja nende
kasutamisvõimaluste uurimist. Nimetatud instituudis uuriti soid peamiselt põllumajandusliku
kasutamise seisukohalt.
Soode uurimise teine suund arenes seoses metsamaade kuivendamisega. 19. sajandiks oli selgunud,
annaabi.ee 
