Eutanaasia
kui võõrandamatu isikuvabaduse ja inimväärikuse ühest väljendusest.
Teadupärast on inimese vabadus aga piiratud teiste inimeste vabadusega.
Isiku surmavabadust kui otsustamisruumi piirab antud juhul surmaabi
osutaja, seega arsti seisund, tema vabadused ja kohustused. Eelkõige aktiivse
eutanaasia vastu ongi kasutatud põhiargumendina väidet, et sellisel juhul
oodatakse arstilt käitumist, mis lõhub tema professionaalse identiteedi.
Sootakile näib aga siiski, et sel tasemel argumentatsioon ei suuda vastu
seista isikuvabadusest tulenevale õigusele määrata end surmale. Ühel pool
on isikuvabadus kui üks põhilisemaid inimõigusi üldse, teisel pool aga
üksnes seisusõiguslik norm.
Teise, ehk olulisemanagi võib tuua lihtsa tõdemuse, et aktiivne eutanaasia
tähendab tapmist. Õiguslikult taandub küsimus sellele, kas kannatanu
nõusolek saab välistada teo õigusvastasuse (näiteks kehavigastuse tekitamise
annaabi.ee 
