EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
abstraktsemate "isamaa" ja "kodumaa" mõistete vastu. Hilisem ajalugu
on ainult tugevdanud "looduse" ja "kodumaa" vahelist tihedat kontsep-
tuaalset seost. Välis-eesti looduskirjandusest oli põgusalt juttu eelpool.
Nõukogude korra tingimustes, mil rahvusliku sümboolika kasutamine
ja eesti identiteedi väljendamine otsesõnu oli mõeldamatu, leidis osa
siinsest intelligentsist väljapääsu, kirjutades loodusest ja loodustunnetu-
sest, mille suhtes valitsev režiim oli leebem ja kohati soosivgi. Loodust
seostati aga ettevaatlikult ja oskuslikult kodupaigatajuga ning esivane-
mate pärandiga, samuti looduskaitselise temaatikaga.
Olukord, kus kohalikku looduskeskkonda ning eesti rahvuslikku
identiteeti ähvardas üks ja seesama oht, nimelt nõukogude suurtööstus
ning sellega kaasnev võõrtööjõu sisseränne, tõi kaasa looduskaitseliste ja
rahvuslike ideede tugeva põimumise. Selle kujukaimaks näiteks on
keskkonnateadlikkuse demonstratiivne kulmineerumine 1987. aasta fos-
annaabi.ee 
