Referaat. Surmanuhtlus. Reino Veielainenile.
Levinud on seisukoht, et surmanuhtlus on julm ja ebahumaanne karistusviis, mis
asetab riigi timuka rolli ja igas kuriteos on ka ühiskonnal oma osa ja teatud hulk süüd. Kurjategija
likvideerimisega me kuritegevust vähendada ei suuda, seega ei jää muud üle kui need inimesed
ühiskonnast isoleerida, neile jääb vähemalt võimalus oma kuritegu kahetseda ja ennast parandada.
Surmanuhtlus ei too tapetud inimest tagasi ega hüvita ka tekitatud kahju aga kas eluaegne vangistus
väärteo sooritajast ka kunagi uue inimese teeb, see on juba iseküsimus. Surm võib osutada ka liiga
kergeks karistuseks ja kiireks väljapääsuks. Kuid see, kes on pikalt vangistuses viibinud, ei pruugi
enam ühiskonda sulanduda ega seal hakkama saada, kas siis sellisel juhul ei oleks tema jaoks surm
parim lahendus. Surmanuhtlus teisest küljest vaadatuna võib olla humaansem karistus kui eluaegne
vangistus. Kuid karistuse raskust ja nende põhjuseid ei ole keegi võimeline objektiivselt hindama,