see on, kuid nüüd täheldas, et see olla armastus. Kuid nüüd nagu ilm vaheldus, tulid jälle head ajad, nii head ajad, mida Irma ei osanud ette kujutadagi. Irmale meenusid kevaded. Irma hakkas meelega meest lokaalidesse ja kohvikutesse vedama, et mees kodust ei tüdineks ning sealt salaja ei põgeneks. Irma hakkas ka kõiki neid ehteid kandma, mis mees talle kinkinud. Samuti hakkas ta jälle oma lõhnaõlisid tarvitama. Nüüd pöörati suurt tähelepanu oma talule- Soonikule, mis mineval sügisel kiiruga ostetud sai, appi kutsuti arhitekt. Sinna pidi tulema ka eeskujulik sealaut, mida Rudolf soovis. Isegi värvid olid seadistatud( elumajal): seinad rohelised- kooskõlas lehestiku ja ümbritseva niiduga, katus must- tõrvatud muidugi, kooskõlas kuuskede tüvedega ja aknaraamid valged- kooskõlas valgete kasetüvedega. Irma tahtis kangesti, et Rudolf ta kabinetti viiks, niisiis mindi üheskoos kuhugi lokaali, kus söödi ja joodi, hiljem
Abielu esimestel päevadel ja nädalatel oli armastus, armastus, armastus. Ükspäev tahtis mees, et Irma õpiks edasi, milleks ta algul tegelikult linna tuligi. Irma hakkas Rudolfi soovil õppima nii inglise, saksa ja prantsuse keelt. Inglisekeele tunnis tutvus ta noormehega Liegenheim. Rudolf teadis, et Irma käis temaga kinos ja jalutamas ning ootas, et Irma teda petaks. Aga seda Irma ei teinud. Edasi ostsid Irma ja Rudolf endale talu maale - Soonikule. Kõik oli ilus niikaua kuni Rudolf hakkas linnas ööbima. Üks õhtu sõitis Irma nende korterisse ja leidis Rudolfi koos võõra naisega. Rudolf tunnistas üles , et on mitu korda Irmat petnud, nii abielu kui ka kihluse ajal. Kuid Irma armastas teda edasi kuni ükskord Rudolf pidi ära olema maksimum 2 päeva, viiendal päeval läks Irma korterisse vaatama. Korter oli tühi. Sealt leidis ta kirja Rudolfilt. Kirjas oli vabandused ja, et jätab Irma maha. Rudolf oli armukese pool, seal
annaabi.ee 
