Aru-, kivisisalik, nastik, rästik, vaskuss. Elupaigad nii kuivades kui ka niiskemates paikades. Mõned roomajad tegutsevad ka vees. Kehakatted: nahk ja sarvsoomused. Kuiv limanääärmeteta nahk. Sarvaine kaitseb kuivamise eest, esineb varjevärvus. jäsemed: Küünistega lõppvad tugevad jäsemed kinnituvad kere külgedele, võimaldavad kiiret liikumist maapinnal. Madudel puuduvad jäsemed. nad liiguvad siueldes lihaseid kokku tõmmates ja lõdvaks lastes, toetuvad samal ajal soomustele ja roietele.luustik: kolju, selgroog roided, ees ka tagajjäseme luud. Hingamiselund: hingab kopsudega vereringe: kolmekambriline süda kaks koda üks vatsake, vatsakese keskel mitttäielik vahesein. Keha ja kopsuvereringe. Ainevahetus on aeglane aktiivsus sõltub ümbritsevast temperatuurist viljastamine kehasisene munevad aint maismaale munad kaitstud nahkja kestaga.areng on otsene mndadel roomajatel kooruvad pojad emasorganismis-rästik inimesed kasutavad toiduks,
on kibe ja/või mürgine liblikas, parem on ta rahule jätta. Olemas on ka kombinatsioone, mille eesmärk on liiga lähedale sattunud vaenlase (linnu) ehmatamine. Lisaks võivad tiivasoomused täita ka spetsiifilisemaid ülesandeid peale värvussignaalide edastamise. Nii leidub paljude isaste päevalibliikate tiibadel lõhnasoomuseid. Need soomused eritavad spetsiifilisi feromoone, mille ülesanne on hõlbustada sugudevahelist suhtlemist. Lisaks soomustele on kõigi liblikate tiibadel olemas ka tiivanarmad. Need asuvad tiiva välisservas ning võivad olla tiiva üldtoonist erineva värvusega. Kui putukate suurusest rääkides mõeldakse tavaliselt kehapikkust, siis liblikate mõõtmete iseloomustamiseks räägitakse siruulatusest. Siruulatus on vahemaa sirutatud liblika ühe eestiiva tipust teise eestiiva tipuni. Liblikate anatoomia: tagakeha Reeglina on liblika tagakeha silindriline või kergelt lapik ning rohkem või vähem karvane.
annaabi.ee 
