V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
üksteistkümmend astet tegid selle tookord veel. kõrgemaks. Jehan läks üles pikkamisi, sest
raske raudrüü takistas teda. ühe käega hoidis ta redelist kinni, teises oli amb. Poole maad ära
roninud, heitis ta kurbliku pilgu alla vaestele surmasaanutele, kellest kirikuesine kubises.
«Ah,» ütles ita, «see laipade kuhi vääriks «liiase» viiendat laulu!» *
'Seejärel astus ta edasi. Hulgused järgnesid talle. Igal redelipulgal vähemalt üks. Pimedas
õõtsuvalt üles liikuv soomusselgade joon meenutas terassoomustega madu, kes tahab kirikut
vallutada. Jehan, kui selle mao pea, täiendas oma vilistamisega seda illusiooni.
Kümneninane (kreeka k.).
411
Skolaar jõudis lõpuks galerii palkonile ja hüppas hulguste kamba käteplagina saatel kaunis
väledalt üle balustraadi. Tsitadelli vallutades hõiskas ta juba, kuid jäi siiski äkki vait nagu
2
4
3
kivisammas. Ühe kuningakuju taga silmas ta Quasimodot, kes oli end hämarusse peitnud ja
kelle ainus silm sealt vaikus.