Orust tulnud rongi suurtükiplatvorm sõideti puruks, vigastada said veel mitu vagunit, üks sõdur sai surma ja jalaväepolgu kapten murdis käeluu vagunist välja kukkudes. Rohkem viga saanud rongipool sõidutati nüüd Tallinna remonti. Peale remonti vahetas ta välja teise rongipoole, mis nüüd omakorda remonti läks. Selle rongi baasil formeeriti 12.dets-ks laiarööpmeline soomusrong nr.2 mille ülemaks määrati kapten Parts. Rindelolevast soomusrongist sai Laiarööpmeline soomusrong nr.1, ülemaks kapten Anton Irv. Kuna meie väljaõppeta ja ilma erilise võitlusvaimuta maavägi aina taandus, organiseeriti kiirkorras veel soomusrong nr.3. Selle ülemaks määrati Paul Georg Laamann. Kuna Parts määrati soomusrongide üldjuhiks, asus soomusrongi nr. 2 juhtima staabikapten Karl Paulus. Eestlaste Vabadussõja üheks silmapaistvaks omapäraks oli algatusvõime. Kui Saksa ja
Rüdiger von der Goltz (sakslane) ja Alfred Fletcher (baltisakslane). Eesti Vabadussõjas aitas Eesti võidule kaasa 2000 Soome vabatahtlikku + Soome ohvitserid, Bibikovi eskadron Venemaalt - 25 suurtükiga, 128 kuulipildujaga ning 4 soomusrongiga - , Venemaa põhjakorpus 2750 mehega, Läti brigaad 1500 mehega, Balti ja Ingeri pataljonid ning Rootsi ja Taani vabatahtlike kompaniid. Nõukogude Venemaa sõdis ainult oma jõududega, mis koosnes 26 suurtükist, 141 kuulipildujast, 1 soomusrongist, 3 soomusautost ja 160 000 mehest. Ka Saksaväed sõdisid ainult oma jõududega, need koosnesid 20 000 mehest. Sõja käik Sõda algas 28. novembril 1918, kui Nõukogude Venemaa tungis peale Narvale. Seal toimus Vabadussõja esimene lahing Saksa Keisririigi väeüksuste, Eesti 4. polgu ja Punaarmee vägede vahel. Narva lahingu kaotasid venelased. Punaarmee vägedest sai surma ja haavata kokku umbes 200 meest ning vangi langes 25 venelast kellest üks oli sõduririietuses naine. Lisaks
annaabi.ee 
