"Mäeküla piimamees" Eduard Vilde
kunagi.
Väliselt ei paku Mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust: seesama vormist
veninud tumesinine kuub valkjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega, seesama sinine
vest vanade ja värskete toidujälgedega, nende seas tunnistusega, et härra von Kremeri einelaual naljalt
vedelad munad ei puudu. Varalisest inimesest annab märku ainult jäme pitsatsõrmus ta esimese sõrme
arutu suure nüki taga, vestil punakalt hiilgav tukatikuldne soomuskee ning selle kütkes olev ja väga harva
nähtavale tulev Genfi kuldkronomeeter. Mees ise on parajasti selles juba püsivas vanusejärgus, kus mõni
uus kurd lõua all suuremat muutust ei tähenda, niisama vähe kui pisut enam härmatist habemes, kumerust
kuklas ja kõverust õndlas. Kremerid vananevad üldse aeglaselt - võib-olla sellepärast, et nad ehk
sündideski enam päris noored ei ole. Jalutuskäigul olles ei vaata ta naljalt kunagi peremehelikult
silmitsedes ringi
annaabi.ee 
