Hingedepäev
Hingedele köeti sauna ja kaeti laud, kuhu peremees esivanemaid
ükshaaval nimepidi sööma kutsus. Arvati, et "õhk on hingekesi täis" ja
tõepoolest, sel aastaajal on ilm tavaliselt udune või sompus. On tehtud
isegi hingesanti - käidi talust tallu, lauldi, paluti ande. Erinevalt mardi- ja
kadrisandist kandsid hingesandid surnutele viitavaid valgeid linu. Selline
komme on tuntud teistelegi Euroopa rahvastele.
Nukker sügis, looduse surmakuu, on esivanemate meenutamiseks tõesti
kohane. Soomlastegi november, marraskuu, tähendab tõlkes surnukuud.
Hingedeaja ja -päeva näol me kohtume nähtusega, mis ilmselt sobib
tänapäevasesse kontekstigi, veel enam - on siia lausa hädavajalik, sest
mineja peab ikka aeg - ajalt üle õla tagasi vaatama.
Keskajal oli kombeks valmistada hingedepäevaks hingekakkusid
(hingeleiba). Lapsed käisid perest perre lauldes lihtsat laulukest ja
paludes kakku nagu tänasedki sanditajad. Iga kogutud kaku juures pidi
annaabi.ee 
